Kunstnik, kel toad maale täis vaatamas näidendit käis.
Neiusse armus ta seal, kõik tahtis teha ta heaks.
Müüs maja, aia ja puud, müüs kõik, mis oli veel muud.
Ning oma armsama ees hiilata otsustas mees.
Refr.: Sädeleb, sädeleb, sädeleb miljon õit,
hommikul roosimerd vaadata aknast võid.
Armastab, armastab südamest keegi sind,
eredais punavais roosides on ta hing.
Hommikul ärgates näed – õu roose täis imeväel.
Just nagu und kaunist näeks, algab nii rooside päev.
Kahtlus küll hinge poeb siis – keegi vist nalja teeb nii?
Kuid akna all seisab mees – vaesunud kunstnik on see.
Refr.: Sädeleb, sädeleb..
Üürike õnn möödus pea, nii nagu ikka see on.
Lendasid tundide read, öösse viis armsama rong.
Kunstnik jäi üksinda siis, palju ta piinelda sai.
Kuid oli alles üks viis – rooside laul talle jäi.