Kui päike taevas käib kõrgel ja saabunud kevad on taas
siis loodus jälle on virgel ja lilledest kirendab aas
mind rännuärevus valdab ja kaugusse sööstaksin ma
nüüd sinna ma ruttaks kus ammugi ootab mind
koduselt kohisev laas
Metsa veerel väike maja varjul pärnapuude all
õitseb tooming aia taga, varsakapju allikal
seal kord minu kätki hällis – ammu, ammu oli see
kuid mu kodupaik nii kallis ealeski ei unune
Ma tihti mõtetes rändan koduniitude kastesel teel
ning karjakelli ma kuulen veel kaikumas loojangu eel
ja memme käed imehellad kui paitaks mu väsinud pead
unelaulugi laulab ta võiksin et uinuda
nõnda kui kord lapseeas
Metsa veerel väike maja…