Minu vanaisa kell lebas nukralt laua peal,
tollest päevast, kui merelt lahkus ta.
Ei sest hõbedasest kannist loobund vanaisa eal,
kui ta läbi rändas mereteed ja maad.
Ühel päeval, kord siis, sõnas pojale ta nii:
ainult merele jääb kella süda truuks.
Peatus kell, kui suri see vana mees,
kes tal sõbraks olnud pikal mereteel.
Refr.: Polnud tahtmist tal tiksuda,
laual vaikides lebas ta.
Peatus kell, kui suri see vana mees,
kes tal sõbraks olnud pikal mereteel.
Kui mu isa sirgus suureks, endal leiba teenis tööst,
kauged meresõidud talle võõraks jäid.
Polnud mere jaoks ta loodud, maad kündis päeval-ööl.
Nii see keel ta laste mänguasjaks sai,
sest ka meis, tema lastest, polnud meremehe verd.
Ainult raamatutes olid kauged maad.
Peatus kell, kui suri see vana mees,
kes tal sõbraks olnud pikal mereteel.
Refr.: Polnud tahtmist tal tiksuda…
Aastad möödusid, lapsepõlvest mälestus nii hell.
Taas ma mereranda kodu rajasin.
Äkki kord, ühel päeval, hakkas tiksuma see kell,
mis nii palju aastaid vaikselt lebas siin.
Jäi veel imestada vaid, kui ma uudist kuulda sain,
et sel päeval oli sündinud mul poeg.
Tiksus kell, et oodata sõpra head,
kes ta mereteele kaasa kord viib.
Oma uut noorust algas ta,
tahtis uut aega näidata.
Tiksus kell, et oodata sõpra head,
kes ta mereteele kaasa kord viib.