Üks õhtu nagu pehme siid mu igatsused ära viib
jutt ühest kadund kevadest viib jälle rahu südamest
Jääd meelde igavest mu neid
ja öid, mil piki Toome teid
sa kallim meenuta alati, ei kohtu me vist iialgi
Sa tulid tookord naerulsuul, su juustes mängis kevadtuul
mind mingi vägi seisatas, huul vabandusi sosistas
Jääd meelde…
Sind sametsilmadega neid ma otsin piki Toome teid
öö tuleb, vaikseks jääb allee, vaid särab taevas tähine
Jääd meelde…
Kord jalutasin Toomemäel üht neidu kohtasin ma sääl
ta mulle õrnalt naeratas, mu süda kohe seisatas
Mu meelest kunagi see ei läe, kui olin Tartus Toomemäel
see oli ilusal suveööl, kui südame ma kaotsin sääl
Ma võtsin rindu sõdame ja ütlesin siis temale
miks olete nii üksinda, kas võin te seltsis viibida
Mu meelest kunagi…
Meil seltsis möödus kiirelt öö ja lahkudes sain suudluse siis Emajõe lainetel ju säras kuldne päikene
Mu meelest kunagi…
Mu õnn see oli üürike, ei elus enam kohtund me
nüüd tihti käin ma Toomemäel ehk teda veelkord sääl ma näen
Mu meelest kunagi…