Süda see ihaldab laineid,
rind ihkab tormi ja merd.
Mõtted nii taltsad ja kained,
mängimas ei tunne verd.
Kui aga vaibumas maru,
rinnas torm paisub oi oi
;; tumeneb mõistus ja aru
veri veab randa ahoi;;
Sadamas magusad piigad,
sadamas magus on öö.
Tunde kui nendega veedad,
raske on öelda adjöö.
Aeg aga jälle on minna,
viibida kauem ei või
;;meri meid kannab taas sinna
kus on me kodu ahoi;;