Suvi nii soe.
Asfalt sulas linnas.
Kavatsus tekkis mul minna
nädalaks puhkama Pärnusse.
Nädal läks pea
nautides seal loodust.
Äkki, just vastu mu ootust,
viimasel päeval juhtus see…
Refr.: Ei seda teadnud ma iial,
et õitseb roos rannaliival.
Kuid siis, kui kohtasin teda,
tundsin liiga kiirelt lõi mu süda.
Ent roosiaeg möödus ruttu,
sest juba lõppes mu puhkus.
Nii peale lühikest tutvust,
läksid lahku me teed.
Rahu ei siis
kuskil enam ei leidnud,
miski mu mõtteid ei köitnud
Pärnu vaid ihkasin tagasi.
Kord sinna siis
puhkepäeval sõitsin
ning üles neiu kui leidsin,
ütlesin lihtsalt ja siiralt nii:
Refr: Ei seda teadnud ma iial,
et õitseb roos rannaliival.
Kuid kas võin loota ma seda,
et see roos kord ehiks minu tuba?’
Ent näitas saatus mul karmust
tal nägin käes kihlasõrmust.
Mu unelm varises põrmuks
roosist okkad vaid jäid…