Nii kohtan sind, mu kodupaik,
üle pika aja taas…
Mul jaamas vastas
on mu ema ja mu isa.
Mööda teed, ma näen, seal jookseb keegi,
lehvib juus kui kuldne keeris,
ja ees on nurm, kus lõhnab ristikhein.
Seal mind rõõm siis võtab vastu,
mu juurde noorus astub…
Ja ees on nurm, kus lõhnab ristikhein.
On suvi ja puhkab tuul,
ülal pilvi silm ei näe,
vaid vana pärnapuu
meil annab veidi varju…
Minu kõrval seesama keegi,
kellel juus kui kuldne keeris,
ja meil on hea, sest lõhnab ristikhein.
Võtab rõõm mind seal vastu…
mu juurde noorus astub…
Ja ees on nurm, kus lõhnab ristikhein.
Aga siis ma äkki ärkan.
Mul virgub pilk ja ma märkan –
et nägin und vaid praegu.
On kõikjal minu ümber kivisein.
Samas tean, et koit ei ole kaugel,
laman nii, ei sule lauge –
on toas mul nurm, kus lõhnab ristikhein.
Võtab rõõm mind seal vastu,
mu juurde noorus astub…
ma tunnen, kuidas lõhnab ristikhein…