Seda paati pole tehtud linnuluust,
kaared ise painutasin tammepuust.
Ei ma pannud pilliroogu mastideks
ega punapõllekesi purjedeks.
Tugev mootor tuksub nagu süda tal,
lained temal mürisevad täävi all.
Ja ta endas kannab kolme kanget meest,
kes on läbi käinud mitme mere veest.
Kõige nooremal on üle valla ramm,
vanem võrke laskma kõige osavam,
kolmas aga väga palju laule teab,
kalad teda kuuldes merest tõstvad pead.
Igal mehel noorik randa maha jäi,
igaühel kallis paadi vastas käib.
Aga harva näen ma oma päiksekiirt,
tema on ju tähtis karjabrigadir.
Küll ta kaunis on, kuid kibe nagu sool.
Ütleb: „Sina merest kehva kala tood.
Rohkem kasu toovad minu kirjakud,
kui su lahjad tursad, lestad kõversuud.“
„Oota, oota! Tulgu kagutuuled vaid,
näha toon sull’ iludusi angerjaid –
sihvakad ja sirged sabakuubedes,
tulevad ja kummardavad sinu ees.
Oota, küll sa minu karja näha saad!
Lõhed, laiad laugud otsal säravad,
seljauimed vikerkaarest värvitud,
küljed hõberahadega kirjatud.“