Elas kapten tubli hea,
kes ta reisidest ei tea,
teda tundis iga lai ookean.
Korda viisteist uppus ta,
haide keskel ujus ka,
kuid ei kordagi ta silma pilgutand.
Surmasuus, laintevoos,
ikka julgust sai ta
oma laululoost.
Refr.: Meremees, meremees, ära kohku!
Rõõmus meel on kui lipp mastipuul.
Meremees, meremees, võida ohtu!
Ainult julgeid hoiab torm ja marutuul.
Ükskord kevadisel a’al
kapten viibis kaugel maal.
Äkki armus nagu poisike noor.
Korda viisteist punastas,
kahvatas ja kokutas,
kuid ei kordagi ta naeratada saand.
Näost ta ju – nahk ja luu,
Kuid ei laulnud talle ükski sõbrasuu:
Refr.: Meremees, meremees…